Põhilised materjalinõuded puhaste ruumide tarbekaupadele on järgmised: väike osakeste teke (ei eraldu kiududest), vähe ioonseid/mitte{0}}lenduvaid jääke (vastab NVR/TOC standarditele), antistaatilised omadused (peamiselt 10⁶–10⁹ Ω pinnakindlus), keemiline korrosioonikindlus ja steriilsus/juhitavus.
Madal osakeste teke ja eraldumise puudumine: eralduma kalduvad materjalid, -nagu puuvill või tavaline paber-, on rangelt keelatud. Selle asemel tuleb kasutada pidevat -filamentpolüestrit, mikrokiudu, suure-tihedusega vahtu või spetsiaalseid sünteetilisi vaiku. Ultraheli- või laserserva{6}tihendamise protsessid on vajalikud tagamaks, et 0,5 μm või suuremate osakeste eraldumine vastab kehtestatud standarditele.
Keemiline puhtus: materjalid ei tohi sisaldada silikooni, fluorestseeruvaid aineid ega ftalaate. Mitte-lenduvate jääkide (NVR) ja kogu orgaanilise süsiniku (TOC) ekstraheerimise tase peab olema äärmiselt madal, et vältida toodete või optiliste katete saastumist.
Staatiline juhtimine: enamik täppisrakendusi nõuab, et pinnatakistus püsiks stabiilsena vahemikus 10⁶–10⁹ Ω (hajutav), et vältida staatilise-indutseeritud tolmu külgetõmmet või komponentide lagunemist; mõned eristsenaariumid (nt kiibi pakendamine) võivad siiski lubada vahemikku 10⁴–10¹¹ Ω.
Vastupidavus kemikaalidele ja vastupidavus: materjalid peavad taluma korduvat isopropüülalkoholi (IPA), atsetooni ja happeliste või leeliseliste desinfitseerimisvahenditega pühkimist ilma paisumise, pragunemise või jõudluse halvenemiseta. Füüsikalised omadused (nagu tugevus ja vastupidavus) ei tohi pärast mitut puhastus- või steriliseerimistsüklit kõikuda rohkem kui ±10%.
